4. Eesti Piirikaitserügement. Ülemleitnant Otto Uin ja major Valter Pedak
Otto Uin sündis 4. märtsil 1906. aastal Tooma talus Tänassilma külas Kivila vallas Tartumaal. Ta lõpetas 1928. aastal sõjakooli ning teenis aastatel 1928-1934 Eesti kaitseväes 8. Üksikus Jalaväepataljonis ja Kuperjanovi pataljonis (omistati leitnandi auaste). Aastatel 1931-1939 õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, oli korporatsioonis Vironia. Suvesõjas 1941 juhtis Uin Puhja metsavendi, oli Puhja Omakaitse juht ning aastal 1942 Puhja vallavanem. Ta mobiliseeris Puhjas noori Saksa sõjaväkke. 30. jaanuaril 1944 autasustati teda mõõkadega Sõjateenete risti II klassiga Punaarmee langevarjurite kahjutuks tegemise eest. 6. märtsil 1944 astus Saksa sõjaväe teenistusse 4. Eesti Piirikaitserügemendi II pataljoni ülemana ülemleitnandi auastmes. Otto Uin langes 21. septembril 1944 Porkuni lahingus ning 21. septembril 2007 maeti ümber Vistla sõjaväekalmistule oma sõdurite kõrvale. Otto Uin langes raskerelvade tulest tabatuna Johannes Poomi Oti talu metsa ja põllu piiril. Poom leidis Uini surnukeha ja selle lähedalt kaarditasku koos dokumentide ja fotodega. Ta mattis Otto Uini surnukeha puukirstus oma talumaal asunud kuuse juurte alla ning peitis kaarditasku koos dokumentide ja fotodega. Seda matmispaika teadis NLiidu okupatsiooni ajal ainult Poomi pere. Poom püüdis ka Uini lesega ühendust võtta, kuid KGB kartuses see ei õnnestunud. Alles taasiseseisvunud Eestis otsis Otto Uini lesk Hilda Uin Johannes Poomi üles ning käis koos oma kahe vennaga abikaasa haual. Ülemleitnant Uini eluloo uurija Aadu Uudmäe sõnul oli Uin Eesti ohvitser, keda KGB otsis taga terves NLiidus kuni 1991. aastani, kuna Porkuni lahingus langenute hulgast tema surnukeha ei leitud ja KGB-I polnud ka andmeid tema surma kohta. Eesti 4. Piirikaitserügemendi 2. pataljoni ülem ülemleitnant Uin juhtis 21. septembril 1944 Porkuni lahingus vasturünnakut Punaarmee Eesti 249. laskurdiviisi vastu. Sellise Eesti ohvitseri jäljetu kadumine tekitas loomulikult KGB-le peavalu. Johannes Poom hoidis ülemleitnant Otto Uini haua korras ja näitas seda ka oma noorele sugulasele Rein Murelile. Taasiseseisvunud Eestis andis Poom ülemleitnant Uini kaarditasku koos dokumentide ja fotodega Väike-Maarja muuseumile.
Vistla sõjaväekalmistu on esimene eestlaste rajatud kalmistu neile sõjameestele, kes langesid Porkuni verises vennatapulahingus 21. septembril 1944 saksa vormis, peaministri presidendi ülesannetes Jüri Uluotsa kutsel Eesti iseseisvuse taastamise eest võideldes.
4. Piirikaitserügement moodustati 1944. aasta alguses. Isikkoosseis koosnes põhiliselt 2. Piirikaitserügemendi komplekteerimisest üle jäänud Omakaitse Tartu, Võru, Petseri ja Valga tagavaraväelastest. Rügemendi staap asus Tartus.
Rügemendi sõjatee kohta puuduvad praktiliselt täpsemad andmed, kuna vähesed sõdalased pääsesid 1944. aastal vabasse maailma. Rügemendi ülemaks määrati major Valter Pedak, kes sündis 28. juulil 1895. aastal Vara vallas Tartumaal. Ta lõpetas Tartu Õpetajate Ühingu kaubanduskooli ja Peterhofi 1. Lipnikekooli. Võttis osa nii Esimesest maailmasõjast kui ka Vabadussõjast. 18.11.1918 kuni 03.03.1919 oli teenistuses Kaitseliidus, seejärel Kuperjanovi partisanide rügemendi ohvitser. Võttis osa lahingutest Landeswehri vasti, sai 2 korda haavata. Autasustatud Vabadusristiga II/3. Major Valter Pedak hukkus metsavennana Tartumaal, Varal, NKVD üksuste haarangul 27. detsembril 1947.
Neljanda Piirikaitserügemendi sõdalastele väljastatud relvastus oli väga kehv, enamuses trofeerelvad, mida oli ka halvasti hooldatud ning hoitud. Pioneeri ja muu varustus praktiliselt puudus. Mehed riietati Wehrmachti mundritesse, mis olid enamusele väikesed, ka saapad olid väikesed. Suur puudus oli nii ohvitseridest kui ka allohvitseridest. Rügement koosnes kolmest pataljonist ja suurtükipatareist. 1944. märtsi alguses oli 4. Piirikaitserügement paigutatud rannavalvesse Pihkva järve läänekaldale Varnjast Mustveeni. Aprilli keskel vahetas rügemendi välja 5. Piirikaitserügement. Rügemendi uus dislokatsioon oli Pihkva järve lõunakaldal.
4. Piirikaitserügemendi koosseisus oli 1. aprilli 1944 seisuga 57 ohvitseri, 151 allohvitseri ja 1944 sõdurit.
Mai lõpul paigutati rügement Pihkva lähedale väljaõppelaagrisse. Juuli alguses viidi rügement Pihkvasse, kust 1. ja 2. pataljon saadeti rindele 8 km Velikajast ida poole, 3. Pataljon jäi Pihkvasse varusse. Käsk rügement Eesti piiridest välja viia tekitas sõdalastes valju protesti ja nurinat. 19. juulil saadi käsk 1. ja 2. pataljoni ümberpaiknemiseks Pihkvasse. 20. juulil saabus rügemendi Liiva jaama, kust ešelon suundus läbi Tartu Jõhvi. 22. juuli hilisõhtul laeti rügement Jõhvi jaamas maha, et suunduda rindele Puhatu soos Krivasoo ja Uusna küla vahel
Rügement oli vaheldumisi 207. Julgestusdiviisi, XXVIII korpuse 12. ja 13. Luftwaffe diviisi alluvuses. Juuli lõpul moodustati neljast piirikaitserügemendist 300. Eriotstarbeline Diviis, sinna määrati ka 4. Piirikaitserügement. 23. juulil 1944 vahetas 4. Piirikaitserügement Puhatu soos välja Saksa 58. Diviisi väeosad, kes olid väga hästi ja moodsalt relvastatud. Eestlased kasutasid kõiki võimalusi, et sakslastelt enne lahkumist häid relvi muretseda: raha, toiduained jne. Tihti panid ühe kompanii mehed raha kokku, et muretseda üks korralik MG42 kuulipilduja. Nii kulusid MG42-d marjaks ära Puhatu soos venelaste jalaväerünnakute lainete tõrjumisel 27. juulil. 29. juulil vallutas Punaarmee Kuningaküla saare Narva jõel, kuid 4. Piirikaitserügemendi üksused vallutasid selle tagasi.
11. augustil sattus 6. Piirikaitserügemendi II pataljon Permisküla saarel Punaarmee turmtule alla ja hävis täielikult. Punased vallutasid saare ning moodustasid Narva jõe läänekaldal sillapea. 4. Piirikaitserügemendi I pataljon likvideeris sillapea, kuid saar jäi venelast kätte. Rügemendi tegevusest septembrikuu traagilistel päevadel täpsemad andmed puuduvad. Teadaolevalt pidi rügement Puhatu soost taanduma läbi Kamarna – Taga-Varesmetsa – Iisaku – Tudulinna – Avinurme – Rakke. 19. septembri keskpäeval peatus rügemendi 3. pataljon Iisakus, selle peatuse ajal hävitati kirikaias süüdatud lõketel rügemendi dokumendid.
Osa rügemendist jõudis ööl vastu 20. septembrit koos 300. Eriotstarbelise Diviisi staabiga läbida Avinurme, kuid enamus jäi hiljaks, seepeale juhtis major Pedak rügemendi kolonni põhja poole, et üritada Tallinna jõuda mööda Tudulinna – Viru-Roela – Porkuni teed. Teadaolevate andmete põhjal läbimurdekatsel Avinurme juures rügement ei osalenud. 21. septembril osales 4. Piirikaitserügement Porkuni lahingus, kus etendas olulist rolli Loksa väljal punaste tankide tagasilöömises. Rügement kandis lahingus raskeid kaotusi langenute ja vangilangenute näol. Praktiliselt oli Porkuni lahing 4. Piirikaitserügemendi viimane lahing. Teadaolevalt pääses osa 3. pataljonist Nõmmküla kaudu punaväe haardest, ületades Tammsalu-Tapa raudtee 22. septembri hommikul. Major Pedak juhtis rügemendi riismete läbimurdelahingut Assamalla all, kuid selle ebaõnnestumise järel saatis rügemendi laiali.
Tänan kõiki neid Eesti patrioote, kes hoidsid läbi okupatsiooniaastate alles mälestust nendest Eesti sõduritest, kes andsid elu Eesti iseseisvuse taastamise eest võideldes, samuti neid, kes rajasid nende püha rahula Vistlas.
Tiit Põder
v-ltn EVL juhatuse esimees