VILMA JÕESALU 12.mai 1925 – 12.jaanuar 2021

Vabadusvõitlejate ridadest lahkus jäädavalt Vilma Jõesalu.

Vilma sündis 12.mail 1925. aastal Tallinnas. Tema isa Aleksander oli tööl Narva maanteel asuvas Markel Makarovi Lauavabrikus metsapraakerina, ema oli koduperenaine. 1929. aastal sündis Vilmale vend Heino. Mõlemad lapsed käisid ka lasteaias. Pere elas Kadriorus Jakobsoni tänaval. Kooli läks Vilma Lenderi Tütarlastegümnaasiumi.
Kui saabus saatuslik 1944. aasta, oli Vilma 19 aastane. Tallinna Märtsipommitamise ajal sai nende maja tabamuse ja pere oli sunnitud kolima Lagedile sugulaste juurde.
Sügisel, peale Punaarmee uut okupatsiooni, otsustas Vilma koos oma sõbraga Soome põgeneda. See üritus luhtus, kuna keegi organiseerijate hulgast oli äraandja ja kogu seltskond võeti kinni. Nii sattus Vilma Patarei vanglasse, kus neid hulk päevi üle kuulati.
Lõplik otsus – 10 aastat vangistust ja asumisele saatmine Kaug – Itta Magadani oblastisse.
Kolõma vangilaagris õppis Vilma meditsiini ja temast sai laagri meditsiinitöötaja. Ta abistas nii operatsioonide juures, võttis vastu sünnitusi kui ka töötas kohalikus ambulatooriumis.
Laagris abiellus Vilma Teodor Ersiga, kes oli kunagine Vanemuise teatri näitleja ja laulja.
Abielu ei kestnud kaua. Vilma haigestus raskelt.
Oma elu tõelist armastust kohtas ta samuti laagris olles. See oli armeenlane Ruben Melik – Isajev (Issajan). Ruben oli vürstisoost ja pärit Mägi – Karabahhist. Ta töötas geoloogina kaevandustes.
14 pikka aastat oli möödunud. Lõpuks saabus vabadus. Vilma ja Ruben asusid elama Bakuusse. Sinna jäid nad kümneks aastaks.

1970. aastal õnnestus neil korterite vahetuse teel viimaks Eestisse Tallinnasse elama asuda. See oli tore asupaik, otse kesklinnas tollasel Suvorovi puiesteel, praegune Kaarli puiestee. Seal elasid nad koos Vilma vanematega, kelle eest kandis Vilma hoolt kuni nende surmani. Ta oli väga hooliv tütar.
Vilma sai töökoha Tallinna Tuberkuloositõrje Lastestatsionaari Leineri tänaval Kadriorus, kus ta töötas dieetõena kuni 1986.a. Oma viimases töökohas, Spordidispanseris töötas ta kuni pensionile minekuni.
Vilma on kogu elu olnud väga kohusetundlik ja pühendunud oma tööle ja ühiskondlikele tegevustele. Pensionile jäädes võttis ta aktiivselt osa Eesti Vabadusvõitlejate Liidu Tallinna Ühenduse, Eesti Endiste Poliitvangide Liidu, Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu ja Eesti Memento Liidu tööst, ta lõi kaasa ürituste korraldamises ja läbiviimises.
Vilma on oma tegevuse eest saanud Eesti Vabariigi presidendilt Eesti Riigivapi V klassi teenetemärgi.
Ta oli hea kunsti-ja ilumeelega, oskas enda ümber kaunist näha. Enda ja teiste välimusesuhtes võis ta olla nõudlik. Kõik pidi olema hea maitsega ja korrektne. Vilma oli tõeline daam kuni elu lõpuni. Ta armastas väga oma väikesi sugulasi, kes teda heal meelel vaatamas käisid.
Elu viimased aastad viibis ta Kalbu hooldekodus. Pikk ja mitmekülgne oli Vilma elu.

Puhka rahus hea kaasvõitleja. Jääme Sind meenutama ja mälestama.
Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühendus