Paadipõgenike mälestussamba avamine Puise rannal 19.09.2020
Austatud minister ja head kokkutulnud
7. veebruaril 1944 kutsus Eesti Vabariigi viimane seaduslik peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots rahvast üles astuma relv käes vastu Eestit ähvardavale punaarmeele. Uluotsa pöördumine vastas kõigiti rahva seas levinud arusaamadele ning veebruaris 1944 ulatus mobiliseeritute hulk üle 40000 mehe.
Edasi sündis see, et punaarmee pealetung peatati enneolematus kangelaslikus vastupanus. NLiidu väed kandsid tohutuid kaotusi nii Narva ruumis kui ka Sinimägedes, kus võitlesid õlg-õla kõrval Eesti 20. Diviis, piirikaitserügemendid, politseipataljonid, omakaitse üksused ning vabatahtlikud Lääne- ja Põhja-Euroopast. Hiljem, Emajõe rindel, lisandusid soomepoisid. Need lahingud olid suurimad, mida Eesti pinnal peetud ja kuulusid ka suurimate hulka II MS arvestuses, seda nii osavõtjate kui ka kaotuste poolest.
Kolm päeva sai kahe okupatsioonirežiimi vahel sini-must-valge lipp Pika Hermanni tornis lehvida, põhiseaduslik Eesti riik astus korraks ellu ja andis selgelt mõista, et niipea, kui olud võimaldasid, tegime meeleheitliku katse
uuesti vabaks saada. On võimatu alahinnata Otto Tiefi valitsuse moodustamist, mis andis Eesti riigile õigusliku järjepidevuse katkematuse.
Põhiseaduslik Eesti valitsus otsustas lootusetus olukorras võidelda vaba Eesti eest eksiilis. Selleks lahkus peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots Rootsi ning temale pidid järgnena Vabariigi Valitsuse liikmed.
Kuigi Eesti riigi isesesvuse eest võidelnud ei saavutanud oma lõppeesmärki – Eesti taasiseseisvumist, oli sellel võitlusel suur tähendus nii Eesti riigi kui ka Soome jaoks.Toodud ohvrid ei olnud asjatud. Eesti jaoks tähendasid
kaitselahingud idarindel seda, et kümned tuhanded inimesed suutsid taanduda läände, minnes ajutisse, kuigi pikaajalisse maapakku. Kuid just need põgenikud alustasid läände jõudes taas võitlust Eesti iseseivumise eest. Meie pagulaste võitlust Eesti iseseisvuse taastamise eest ei tohi alahinnata.
Täna on põhjust tänada neid naisi ja mehi, kes rasketel aegadel omaenese elu hinnaga avaldasid vastupanu, kes võitlesid okupatsiooni vastu relvastatult ja relvastamata, kes astusid vastu metsavendadena, keda Eesti riigi kalliks pidamise eest arreteeriti, piinati ja mõrvati, kuid kes hoidsid üle põlvede hinges meie sini-must-valget lippu. Tuleb hinnata, et rahvas ei väsinud lootmast ja vastu panemast. Võitlus vaba ja demokraatliku Eesti eest toimus vabas maailmas põhiseadusliku eksiilvalitsuse ja Eesti välisesinduste eestvedamisel. Erinevates vormides kestis see võitlus okupatsiooni lõpuni 1991. aastal – Eesti ei alistunud kunagi okupatsioonivõimudele.
Väga oluline on see, et Eesti peab meeles ja tunnustab igal aastal mälestusüritusega Otto Tiefi valitsust, samuti inimesi välisteenistustes, tänu kellele saame täna elada vabas Eestis ning rääkida riiklikust järjepidevusest.
Korraks tahaks mõelda, et kuidas oleksime ise käitunud 1944. aasta olukorras. Kas oleksime eeskujuks oma lastele nagu need vaprad naised ja mehed, kes astusid vastu okupantide terrorile.
Elagu vaba Eesti!
Tiit Põder
EVL juhatuse esimees