Boris Takk 12.september 1925 – 5. august 2020
In Memoriam
Boris Takk
12.september 1925 – 5. august 2020
95.eluaastat käies lahkus meie seast põlisviljandlane, päikesepaisteline
seltskonnahing, sõjaliste teenetega vabadusvõitleja, laulja ja sõber Boris Takk. Borise lapsepõlv möödus Viljandi vanalinnas, kus väikesele poisile jäi eluks ajaks meelde järve imeline sillerdus. Algklassid möödusid koos tütarlastega endises Haridusseltsi majas Jakobsoni tänaval, sellele järgnes Viljandi Maagümnaasium, kus tuli käia kahes osas, sest vahepeal oli sõda.
3.novembril 1943 astus Boris 18-aastaselt Viljandis Eesti Leegioni. Tee viis Debica Heidelaagrisse. Jaanuaris 1944 määrati ta kuulipildurite rühma. Ühe õppuse käigus sattus ta Poolas tulevahetusse kohalike partisanidega. Leegionist sai Brigaad ja Brigaadist Diviis, veebruaris võideldi juba kodupinna eest. Kloogal, Eesti Diviisi tagavararügemendis, arvati Boris meeskonda, kes saadeti Saksamaale väljaõppele.
Märtsi keskel oldi tagasi ja anti vanne. Nüüd sattus Boris saksa keele oskajana Diviisi suurtükiväele Leedust, mis kubises punastest partisanidest, hobuseid tooma.
Hobustega Kloogale tagasi jõudnud, valiti poistest välja tulevased sohvrid ja
mottorratturid ning saadeti Kehra väljaõppele. Seal remonditi autosid ja toimetati need rindele. Kuna rinne vajas lisaks tehnikale ka kütust, olid autode kastid täidetud kütusevaatidega, mis tegi neist ohtlikud sihtmärgid. Tagasi Kehras, tuli käsk – 10 Schwimmwagenit ehk ujukautot Tallinna saata. Juhid valiti selle järgi, kellel Heidelaagri kogemus ja autojuhi õppus läbitud. Edasi sattus Boris Jagdkommandoga Tartu ja Peipsi vahele punaseid partisane püüdma. Seal tublidusega silma paistnud Boris ülendatigi Stuma-ks. Kimbutas kütusepuudus ja pea saadeti jahiüksus laiali.
Järgnes käsk minna Kuremäele Diviisi juurde, Borisest sai ühe Opel Blitzi
autojuhiabi. Edasi Kuremäelt Jõhvi, sealt Konsu järve äärde, kus asus väike punkrite liin. Oodati käsku. Kütust polnud juba peaaegu üldse. Muret tekitasid uudised Tartu poolt, kus käisid verised võitlused. Pea tuli taganemiskäsk, läbi Tapa Kehra, sealt Saksamaale. Boris ja sõbrad otsustasid jääda kodumaale.
Järgnes metsavennaelu, kuni amnestiani, mis lubas uuesti kooli minna. Neil oli eriline kokkuhoidev klass, viimased mehed hoidsid sidet tänaseni.
Olles juba lapsena isalt selgeks õppinud autojuhtimise ja olnud selle töö peal ka sõjas, jäigi ta terveks eluks rooli keerama. Oma rõõmsa meele ja ühiskondliku loomu poolest oli ta alati seltskonna hing: igal pool, kuhu ta ilmus, tuli päike välja. Boris oli kirglik spordimees, aga üle kõige armastas ta muusikat. Üle 40 aasta esines ta solistina Karksi-Nuia rahvamuusikaansamblis “Lustipill”, kümmekond aastat esines ta
aatekaaslastele ka kollektiiviga “Põldsepp ja Pojad, Boris Takk”.
Boris Takk oli Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu asutajaliige. Tema juhtimisel peeti esimene sõjameeste kokkutulek 1991. aasta suvel Karksis Ainja järve ääres. Boris oli põhimõttekindel ja aateline inimene. Ta pidas väga oluliseks, et ajalugu tuntaks ja õigesti mäletataks. Tal oli suur kirjavahetus aatekaaslastega üle Euroopa. Tal jäi andmata nii mõnigi juba kokkulepitud intervjuu, kuid viimase andis ta kümmekond päeva enne lahkumist. Teda ootab nüüd koht armsa ema kõrval Viljandi Metsakalmistul ja viimne rivistus Suures Armees, kus klassikaaslased ja sõbrad juba ees. Meie täname, et ta oli meiega.
Eesti Vabadusvõitlejate Liit
Eesti Sõjameeste Sakala Ühing
Eesti Leegioni Sõprade Selts